NIMETU. Kus oled sina, sinna lähen ka mina.
JUUDIT. Tee, mis ma öelnud, siis tule…
NIMETU. Seda ei või ma, Juudit.
JUUDIT. Siis mine. Head ööd!
NIMETU. Ma palun…
JUUDIT. Tegusid, tegusid, mitte palveid.
NIMETU (langeb kokku, äkki nagu pääseteed leides) Ela hästi, Juudit! Ela hästi! (Läheb.)
JUUDIT (tahaks nagu Nimetut peatada, lausub aga lõpuks) Ela hästi! (Nimetu kaob oma telki. Juudit kuulatab, ehmub, ruttab Nimetu telgi ukse juurde, peatab ärevalt ja tõttab siis oma telgi uksele.)
JUUDIT. Susanna!
SUSANNA (ilmub) Mis on, emand? On midagi juhtunud, — sul on nii imelik hääl ja nägu.
JUUDIT (ärevalt) Mine vaata, mine ruttu, lükka pisut riie kõrvale, vaata, mis on Nimetuga, kardan, et temaga on midagi, midagi hirmsat kardan ma. Ära hüüa teda, vaata ainult.
SUSANNA (lükkab ukserõiva kõrvale ja põrkab siis tagasi, põgeneb Juuditi juurde). Emand! Halastaja Issand!
JUUDIT. Tasa, Olovernes magab! Mis on, Susanna?
SUSANNA. Veri, palju verd!
JUUDIT. Susanna!
SUSANNA. Ta on vist juba vaikne, päris vaikne näis ta juba olevat.
JUUDIT (lükkab ukseriided kõrvale, laseb valguse sisse paista, Nimetule peale). Õnnetu noormees! Tal oli nii ilusad juuksed. (Laseb ukseriide langeda, mõttes.)
SUSANNA. Emand, lähme ära siit, põgeneme, kuni on pime; ma kardan, mul tuleb hirm peale, see on õudne paik.
