JUUDIT. Ei, ma ei lähe, ma tahan teada, kas mu aru tõesti segi on. Siimeon! Kus on vana Siimeon?!
SIIMEON (rahva seast kepi najal lähemale komberdades) Olen siin, tütreke.
JUUDIT (läheb talle vastu ja võtab tal käest kinni) Tule aita mind, tule aita, et inimesed mind uskuma hakkaksid ja et ma ise ei peaks ennast arutuks. Ütle neile, kuidas suri minu mees Manasse; sind nad usuvad, sind nad usuvad kindlasti.
SIIMEON. Juudit, mu tütar, täna ei taha ma, et mind ustaks, täna ei taha ma seda mitte, sellepärast ära nõua, et peaksin rääkima.
JUUDIT. Ma nõuan seda, meie kõik nõuame seda.
OSIAS. Mina mitte, Siimeon, mina ei nõua.
SIIMEON. Miks oled sa üksi, Osias, kus on su seltsimehed?
OSIAS. Mul pole seltsimehi, sellepärast olen üksi. Teised kõik nõuavad õigust, mina mitte.
JUUDIT. Ma ootan, Siimeon, me kõik ootame, räägi.
OSIAS. Mina ei oota, mina mitte, minu pärast jää keeletuks, Siimeon.
SIIMEON. Ennem oleksin võinud kogu eluaeg keeletu olla, kui et täna peaksin rääkima.
JUUDIT. Tahad sa tõepoolest vaikida, Siimeon? Kas sa ei mõista, et pole suuremat valet kui vaikimine selle rahva ees. Või tahad sa tõesti valelikuks saada?
SIIMEON. Sada aastat pole ma valetanud, miks peaksin seda tänagi tegema Aga usu, Juudit, uskuge kõik, kes te siin seisate: õndsam oleks täna valetada kui tõtt rääkida, õndsam oleks täna häbi tunda vale pärast iseenda ees kui avada suu tõesõnadeks, nii hirmus ülekohtune on täna tõde.
JUUDIT. Ma nõuan tõde, tervet tõde.
