IV.
Wigased pruudid.
Leena ja Miina nutsiwad nii et ninad punased. Selleks oli neil ka põhjust küllalt. Isa oli toona Mulgimaal käinud ja neile seal peigmehed walmis kaubelnud, ilma et neiud kosilasi eluajal oleks näinud. Pealegi oli mõlemal õel juba oma külas armukene walitud. Leena armastas Kärje-Juhanit, naabri-peremehe ilusat poega, ja Miina oli südame juba ammugi oma eneste tublile sulasele kinkinud, kelle nimi Joosep oli. Isa oli aga raudse peaga mees, kes oma mõttesse wõetud plaanidest ialgi waksa wõrra ei taganenud. Ja ammust ajast saadik oli tema kindel nõuu olnud, tütardele Wiljandi maalt mehed muretseda, sest ta ise oli Mul’k, kes wiieteistkümne aasta eest Lääne maale elama asunud, ja armastus oma endise kodupaiga ning lugupidamine sealsete inimeste kohta oli algusest saadik tema kõige suurem nõrkus olnud. Omas suures Mulgi-uhkuses ei pidanud ta teisa Eestlasi ei Läänes ega Harjus, Wirus ega Järwes täiteks meesteks. Ta teadis wäga hästi, et Leena ja Miina silmad Lääne maa poiste peale langenud, teadis ühtlasi, et Kärje-Juhan wiisakas mees ja jõuuka isa poeg oli, kellele keegi mingit süüd ei wõinud anda; ta pidas ka oma kauaaegsest sulasest Joosepist kui truuwist hoidlikust mehest palju lugu ja teadis, et ta tulewal aastal korjatud wanawaraga oma peremeheks tahtis hakata, — aga, aga nad ei olnud Mulgid ja seega Lipuwere peretütardele kõlbmatad. Oma õemehe pojad oli ta wäimeesteks walinud. Üks pidi noore naese isakoju wiima, teisel oli oma wäikene
