— 30 —
„Abi, abi — kust sa weel abi wõtad,“ tihkusiwad neiud. „Meie tunneme oma isa, ta ei anna mingi hinna eest järele, raiu tal kas pea otsast ära.“
„Hem, hem!“ tegi Joosep, „aga kas ei annaks teie uued kosilased kudagi järele?“
„Juba nad annawad,“ tähendas Miina tihkudes; „kõik ju kaljukindlalt maha tehtud. Juba isade pärast ei julge need noored Mulgid tagasi astuda.“
„Seda pole loota,“ tõendas ka Juhan, „pealegi weel kui nad siia tulewad ja näewad kui ilusad ja wiisakad pruudid neile osaks saanud. Hobunegi hakkaks juba Leenad ja Miinad armastama! Eks sa näe, kuda lehmad, aned ja seapõrsadgi nende järele jooksewad!“
Seda tõendas Joosep pead nokutades taga. Ta pani piibu põlema ja hakkas mõttes popsima. Wiimaks tõusis ta üles ja kõndis toas tükk aega edasi tagasi. Waheajal pigistas Juhan Leena kätt ja tegi talle pai, kuna Miina pilgud põnewa ootamisega Joosepi poole käisiwad. Neiu teadis, et tal kawal ja terane pea oli; ehk ta aga leiab mõnda tulusat abinõuu!
„Isa ei tea weel midagi Mulkide kirjast, ega?“ küsis Joosep korraga.
„Ei, ta tuli ju praegu,“ wastas Miina.
„See on hea. Ärge lausuge talle sõnagi, et kiri tulnud, mitte ainust sõna, kas kuulete!“
„Ja siis?“ — küsis Leena wõõrastades.
„Siis, noh siis läheb isa laupäewa õhtul möldrile kaarta mängima ja ei tule enne keskööd tagasi; see on ju ikka tema wiis. Waheajal jõuawad Mulgid siia. Nendele katsume siis weidi Lääne maa sauna kütta, nii et nad juba enne isa tulekut kosjanõuu warna riputawad. Mul on nimelt hea plaan. Ma ei tea küll, kas ta korda läheb ja midagi aitab, aga katsuda wõime ikka. Käsa sülle panna ja rahuliste oodata, mis tuleb, oleks rumalus. Ei aita mu nõuu midagi, noh, siis ei ole midagi parata. Süda külmaks!“
Mõlemad neiud ja kurwameelne Juhan tungisiwad uudis-
