— 74 —
läbi — asjata. Weske number ei ole wõitude seas. Õnnejumal on tema tõeste ära unustanud. Aga waata — oh, kurbtust — kustutatud numbride seas seisab Alberti loosi number haleda näoga! Sellega on kõik lootused möödas! Weske number on kustutatud! —
Köstri majas oodati nüüd mitmesuguste tundmustega isand Tatra kosjatulekut. Mamma kandis aina pühapäewa riideid ja arwas juba tundwat, kuda alandlik ja õnnelik wäimees ta kätt suuteleb. Köster oli pahas tujus ja okkaline. Liisikene aga wärises surmahirmus; iga kord lõiwad ta silmad kirjuks, kui keegi uksest sisse astus.
Imelikul wiisil oli aga kõik ootamine asjata. Jakob Tatar ei tulnud kosja, ei tulnud tänamagi, et köstripapa kingitus talle waranduse majasse toonud. Tatar oli kawal kelm. „Mis ma waesest plikast enam hoolin,“ mõtles ta. „Oma praeguse rikkuse kohta wõin ma ju Jumal teab kui jõuuka naese saada. Wõtku köstri Liisi see ja teine.“
Kõige rohkem sai kirikuõpetaja kaupmehe kelmust kuulda.
„Teile andis taewas suure õnne, isand Tatar,“ ütles ta, „tänage teda, et ta teile jõuudu on annud hädalistele appi tõtata ja waeseid toetada. Eila jäi waene päewiline metsas puu alla. Surnud mehel jäi waene naene seitsme lapsega järele. Ma palun waestele weikest andi.“
Aga pilkawalt hakkas kaupmees naerma ja ütles, kui ta kõiki santa aitama tahtwat hakata, siis ei jääda tal ta warast midagi enam järele.
