— 8 —
„Kuule, sa pead sooja otsima; mine leerituppa.“
Jaan ajas wastu: tal ei olla põrmugi külm, soe kamsik seljas; teel olnud tal otse higi otsa ees, ehk küll ilm külm jne.
Anni kandis pisikest kompsu käes, mille seest ta sõrmed midagi nabistasiwad. Ta tõmbas suure saia wälja ja hakkas selle otsast oma walgete, läikiwate hammastega isukalt kinni.
„Mu kõht läks kirikus tühjaks, pugesin wälja ja ostsin saiad ära,“ rääkis ta naerdes.
Esiotsa ei pakkunud ta Jaanile ühtigi; naesterahwalik õrnus keelas teda, sest ainult Jaani pärast, kelle kõhu tühjust ta tema sülgamisest terawmeelselt järeldanud, oli talle saiarätt meelde tulnud, mida isa juba tee pääl trahteris täitnud.
„Külap sinugi süda wesine on — pikk tee käidud… Säh, hammusta kah, — wärske soolasai.“
Jaan tõrkus wastu; ta tahtnud ise just praegu saia minna ostma. See oli õige, aga Jaan jättis juurde
