Lehekülg:Külmale maale.djvu/105

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 103 —

rüüpas ja kõhtu tugewa toiduga täitis, seda soemaks ja sõbralikumaks sulas ta põu, seda lahkemalt ja otsekohesemalt hakkas ta silm waatama. Ta naerisgi juba. Ka põdural eidel nähti hää tuju olewat, hoolimata sellest, et külalised teda ta öörahus, mida tal nii wäga waja oli, oliwad eksitanud.

„Ema, sa peaksid sängi pugema,“ ütles Jaan mõne aja pärast, kui kõik söönud oliwad, murelikult jutu wahele. „Sinu terwis ei kanna nii kaua ülewal olla.“

Jaan oli wõõrastusega tähele pannud, et haige eideke kaunis tihti, iga kord, kui teda sunniti, punast magusat märjukest pudelist rüüpas, kuna ta ka hää isuga oli söönud. Tahtis ta ainult rõõmus rõõmsatega olla, wõi püüdis ta waluhoogusid oma põduras kehas wiinaga tuimendada? Rohuks nad seda joogikest ju kiitsiwad. Olgu, kuda on, Kaie olekust oli aga märgata, et ta hinge- ja kehalikku lõbu tundis. Ta silmad oliwad elawamad, läikisiwad, ta nägu lahke ja rõõmus, ta kuiwe-