Lehekülg:Külmale maale.djvu/129

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 127 —

„Kulla poeg, ära wiida asjata meie aega,“ püüdis Wirgu peremees, käega oma lihawat põske silitades, jutule otsa pääle teha. „Igale lapsele on selge, et wargust ennem waeste kui jõukate juurest otsitakse, ennem saunikute kui päriskoha omanikkude majast. Kõik teadwad, et sa wiletsat elu elad, et sul suur perekond on toita, aga keegi ei tea, millest sa õieti elad ja ennast ja omakseid katad. Kas pole siis iseenesest selge, et meie kui walla- ja polizei-ametnikud warguste kordadel sinusuguste majasid peame läbi otsima? Ma ütlesin juba, et sina mitte ainus pops ei ole, kellel me külaliseks käisime ja weel lähme.“

Waheajal oli Wäljaotsa ema kohkunud nägu sauna uksel nähtawale tulnud; wali sõnawahetus õues oli teda wälja kutsunud. Kordniku mundrit ja mõõka ning kahte walla-ametnikku nähes, jäi ta kohmetult piida najale seisma. Jaan silmas teda kõige esmalt sääl ja hüüdis talle mõruda naermisega wastu: