Lehekülg:Külmale maale.djvu/13

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 11 —

seid ning tuletas talle warsti jällegi meelde, et isa teda ehk taga otsiwat.

„Sa oled jala kirikus,“ ütles Anni, kes end eksitada ei lasknud, „kas sa jaksad ka koju tagasi minna?“

„Kuule nüüd juttu,“ püüdis noor mees naerda.

Anni andis talle tungiwalt nõuu, et ta mõnelt külamehelt küüti nõuutaks; siis tähendas ta:

„Ma tulen teid warsti waatama. Wii emale palju terwiseid ja lastele — säh, wii lastele minu poolt need saiad…“

„Ära tembuta!“ hüüdis Jaan päris pahaselt wastu. „Ma ütlesin sulle ju, et ma ise tahan osta.“

„Wait! Ma wõin lastele saata, mis ma tahan, see pole sinu asi.“

Ta toppis saiad wägisi Jaani laiaks weninud kuue-taskutesse, siis tegiwad mõlemad minekut ning Anni lahkus temast kiriku-esisel sooja käeandmisega.

Jaanil ei olnud palju lootust küüti saada; ta oli hommikul mõnda wähest oma nurga inimest hobusega kiriku-teel näinud, sest tee oli halb, ning igaühe pääle ei tahtnud ta end