— 132 —
sauna. Ta tahtis wähemast Wirgu Andrese pikka nägu näha asjata otsimise üle.
Ametnikud oliwad wist tööga juba walmis, sest nad seisiwad keset tuba tühjade kätega koos ja näitasiwad isekeskes tasakesti nõuu pidawat. Ema istus nurgas ja püüdis nutwat last waigistada, kuna ta hirmunud silmad ühte lugu meeste poole lendasiwad, nagu kardaks ta nende sosinast uusi kohutawaid ohtusid.
Jaan oli waewalt tuppa astunud, kui ukse piida wahel weel üks inimese-kogu nähtawaks sai. Esmalt ulatas end ruuge-juukseline naesterahwa-pää suure räti sees sisse, kaks laia silma wahtisiwad üle ruumi, siis ilmus terwe keha ukse-päälsel ja paari sammuga seisis Wirgu Anni toas.
Isa wahtis talle laia imetlemisega wastu; läks mõni silmapilk aega, enne kui ta hüüda märkas:
„Mis sina siit otsid?“
„Ja mis sina siit siis otsid?“
See wastu-küsimine tuli nii imelikul toonil tütre suust, et Andres
