Lehekülg:Külmale maale.djvu/137

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 135 —

„Lähme,“ ütles ta lühidelt ja pööras kiiresti ukse poole. Aga pilk, mis ta silmadest poolwiltu tütre poole wälkus, ei tõotanud midagi hääd.

Imelikul wiisil jätsiwad ametnikud lauda ja kõik muud wälised urkad läbi otsimata. Nad sammusiwad, nagu Jaan aknast nägi, otsekohe wainu poole ja käänasiwad siis teele, mis hoopis teise külge, pääle muu ka Mädasoo ja Joosti poole wiis…

Kolm inimest saunas oliwad hulk aega wait.

Kai wahtis aineti Wirgu Anni pääle ja pani imeks, kui walge ta täna näost oli ja kuda ta sõrmed wärisesiwad. Jaan oli akna kõrwale järi pääle kössi wajunud ja wahtis oma jalge ette maha nagu sonija. Wiimaks astus Anni ta juurde ja ta käsi käes silitades paar korda noore mehe juukstest üle.

„Ära kurwasta!“

Jaan raputas ainult pääd.

„See oli minu isa temp. Ta tahtis sind teotada. See oli tal juba ammu nõuuks wõetud. Ta põles