— 140 —
mus, kui põletaksiwad piisad, mis ta palgele weeresiwad, ta ihunaha ära, nii palawad ja nii kibedad oliwad nad.
„Kas sa mind siis wargil oled näinud käiwat?“ küsis ta.
„Wargil? Kes seda ütles?“ kostis külaline. „Aga eks waesel wabadikul juhtu ikka midagi urtsikus olema, mida igaüks ei pruugi näha saada… Kes siis just wargusest räägib!“
„Minu urtsikust ei leitud midagi, pane seda tähele!“ karjus Jaan mehele näosse, nii et ta kohkudes tagasi põrkas. „Minu urtsikus pole kibet tolmugi prao wahel, mis mitte minu oma ei oleks! Sinu maja wõib wargust sarikateni täis olla — mina olen puhas! Ma olen puhas…“
Ta jättis mehe keset sauna seisma ja astus uksest wälja…
Paar tundi hiljemini tuli teine pärija. See oli üks naene külast. Ka tema küsis, „kuda lugu läinud“, ja näitas imeks panewat, et ühtegi asja ei olla kahtlaseks peetud. See piinaja tõi aga palju uudist kaasa. Joostilt ja Mädasoolt olewat wargust leitud. Sääl olnud liha ja riideid ja
