— 13 —
keha kattis ja rind lõõtsutama hakkas. Seejuures sõi Jaan ühte soodu edasi. Ta oli oma kolme kopiku eest weel saia ostnud, sellest oli lastele küllalt; Anni saiadest jäi paari kopiku eest ka weel emale, kõik muu aga pidi ahnet isu kustutama, mida terwisele kosuw mees korraga tundis, mis tema üle otse metsiku wõimuse sai. Jaan sõi ja higistas ja lõõtsutas. Seejuures ei näinud ega kuulnud ta midagi, nii et keegi hobusemees, kes tagast mööda tahtis sõita, teda täiest kõrist mitu korda pidi hüüdma, enne kui ta teed andis.
Hoolimata halwast teest ja üle wälja puhuwast karedast tuulest, mis kui soolwesi näosse lõikas, läks Jaani meel rõõmsamaks, kui ta kõhu tundis täis saawat. Ta nägi enese eel lühikest, wimmas turjaga meest kõndiwat, ja et tal himu tuli juttu ajada, siis püüdis ta teda kätte saada. See ei olnud raske, sest wäike mees sammus pikkamisi. Jaan tundis ta juba eemalt ära — ta küürus kuklast ja lõdwast, õõtsuwast käigust, mis nõrkenud jõuuga inimesele suurte ja raskete
