— 154 —
„Mina kõlban,“ hüüdis Jaan lällitawal keelel ja täitis wärisewa käega agarasti klaasisid. „Joome, wennad, meie sõprus elagu! Hurraa!“
„Kas tahad meiega koos midagi ette wõtta?“ küsis Juku hirwitades, kuid Kaarel pilgutas talle silma.
„Sõprus on hää asi,“ ütles wiimane pikkamisi, „aga — õigust öelda — sa oled minu arwates weel liiga poisikene; ma ei tea, kas sind wõib uskuda —“
„No, eks katsume järele,“ wastas Jaan.
„Aga kuda?“
„Mul üks kõik. Ma ütlen teile, mul on ilmas kõik ükspuhas.“
„Ehk wõiksid neljapäewa õhtul jälle siia tulla,“ tähendas Kohi-Kaarel. „Meie oleme siis jälle koos.“
„Tulen,“ wastas Jaan ruttu. „Ja siis?“
„Siis? Noh saame näha, mis ette tuleb. Waja aru pidada.“
„Mis üle?“
„Teenistuse üle.“
Jaan waatas järge mööda kõigile kolmele silma ja lõi siis pilgu maha.
