— 160 —
Piiblitund algas waimuliku lauluga, mille sõna Wirgu Andres kui päälugeja walju, pühaliku häälewenitamisega ette ütles. Kui laul lõppenud, sõnas Andres: „Palugem!“ Silmapilk langesiwad kõik ristis kätel põlwili — Andres oma kahe kaaslasega laua äärde, inimesed pinkide wahele küüru. Andres pidas waga, tungiwa palwe, mille sisu Jaanile aga arusaamatuks jäi, sest et ta joobnud oli. Lühikese eespalwe järele algas piibli seletamine, mida kõik kolm lugejat kordamisi tegiwad. Üks algas, teine lõpetas. Ja igaüks neist seletas ise-kohta piiblist. Üks luges ühe, teine teise paiga piiblist ette ning walgustas seda oma arwamistega.
Kõige osawam oli muidugi Wirgu peremees. Sõnad woolasiwad tal aga nii suust! Kas nad just igakord pihta käisiwad, selle üle wõis waielda, aga — ja see oli pää-asi — nad tuliwad sorawalt kuuldawale ja tal oli hää läbitungiw hääl, mida kõige kaugemasse nurka wõis kuulda. Rättsepp Kuldnokal oli arusaadaw püüe, meistri kõnewiisi igas tükis järel teha.
