Lehekülg:Külmale maale.djvu/171

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 169 —

„Kas Jaan juba kodus?“ oli ta esimene küsimine, millest warjatud erutus wälja wärises.

„Jah, kodus,“ wastas ema. „Magab juba.“

„Oh, see on ju hää!“ sosistas tüdruk, sügawasti hinge tõmmates, kuna ta waade Jaani koiku poole lendas. „Ma olin nii mures!“

„Sina kah?… Kust sa siis teadsid —?“

„Mulle räägiti… Ta olla Tõnu-Jüril lugemisel olnud…“

„Ja nii hilja tuled weel siia?“

„Ma oleksin weel hiljemini tulnud kui waja.“

Anni hoidis räti all midagi warjul, mille ta nüüd wälja tõmbas. Enne astus ta paar sammu Jaani koikule lähemale ja waatas teraselt, kas ta ka tõesti magab. Jaan norskas sügawas wiina-unes.

„Siin on põlle-täis ube ja tükike liha,“ sosistas Anni siis ja andis kompsu eide kätte. „Tahtsin juba ammugi tuua, ei saanud mahti… Ära Jaanile õigust räägi — ütle, et laenasid.“