— 180 —
hulgas ka ühte naabrimeest, kes Wirgule kosja tahab tulla“.
Ja Mari korrutas isale uuesti ette, mis ta teadis. Wirgu Andres seisis, käed selja pääl ristis, ja kuulatas, ning iga uus torkiw sõna, mille kõneleja jutu sekka pistis, muutis ta wererikast nägu tõmmumaks, pitsitas ta silmast uue wihawälgu. Ta ei lausunud aga seekord sõnagi. Oma terwe isaliku karistuse pani ta pilgu sisse, millega ta noorema tütre otsa wahtis. Ärarääkimata põlgtus, põhjatu wihkamine woolas sellest pilgust. Ja kui ta märkas, et Anni tema päälegi ei waadanud, et ta pää ikka sügawamale töö pääle surus, astus ta tütre juurde, tõstis tema näo karedal käel üles ja sihtis talle nüüd otsekohe silma. Siis sülgas ta põlastusega ja astus uksest wälja…
Anni tõusis üles ja astus õe ette. Ta hakkas mõlema käega ta kaela ümbert kinni ja küsis tasa ning paluwalt:
„Mari, miks sa mind nii wihkad?“
„Wihkan? Kudas nii? Ma ei wihka sind sugugi.“
