— 191 —
mitte aga näljasel müüjal. Kõhnad loomakesed ka nagu kassipojad…
Ema tõi kirstust raha ja andis ta wärisewate näppudega poja kätte. Tasakesti, suud mööda, sõnas ta weel:
„Tee aga, kuda ise arwad… Uude elukohta minnes, kui Andres meid ikka tõesti siia ei peaks jätma, on meil ju ka seapõrsad weel ära anda.“
Jaan naeratas mõrudalt.
„Kui kaua arwad siis meid suure perega sellest natukesest elada wõiwat, mis lammaste eest saame? Mõtle, kus kewade weel! Külap sead ka warsti müügile lähwad wõi iseenestele toiduks jääwad. Sest ema,“ — ta hääl sai waljumaks, „seda ütlen sulle weel kord: Wirgu Anni armuandeid ei tohi sa enam kauemini wastu wõtta, ei tohi!… Ta hakkaks mind ju weel enam põlgama, ta peaks mind tõesti paljaks mehenahaks, joodikuks, laisklejaks, kes midagi teenida ei wiitsi.“
Eit otsis toas talitust. Ta süda tuksus. Alles eila õhtul oli ta ju
