— 197 —
sõita, kuhu paariks päewaks jään… Aga neljapäew saame ju Lehtsool muidugi kokku.“
„Ma ei tea —“ hakkas Jaan kogeldama.
Kaarel wahtis talle terawalt silma. „Hoia, kurat, oma nahka, kui tulemata jääd,“ wandus ta hammaste wahelt. „„Ma ei tea — ma ei tea““ — osatas ta Jaani, „mida sa lurjus ei tea?“
„Ma ei tea, kas mul siis weel raha on,“ parandas Jaan oma kahtlast lauset.
„Kurat, ma ütlesin sulle ju, et mul raha waja ei ole! Seda paari pulgakest wõid mulle kas wiimsel päewal tagasi anda… Pea meeles, et meil neljapäew tähtsad asjad on läbi rääkida.“
Et Kaarlit waigistada, tõotas Jaan neljapäewal „platsis“ olla. Ta püüdis temast wõimalikult pea lahti saada, aga see ei läinud tal kudagi korda — Kaarel oli kui takjas ta küljes. Ta tellis weel õlut ja patras ühte soodu juttu ajada. Wiimaks, Jaani mitmekordse tungiwa
