— 200 —
saada, kelle järele äiad ja tütred sõrmi lahkuwad. Oota aga!“
Jaani kõrwades kumises Wirgu Mari naermine weel nii selgesti, et ta seltsimehe lobisemist ei kuulnudgi. Pärani silmadega maha wahtides, tõttas ta edasi, pää norgus ja liikmetes nagu külmawärin.
Umbes wersta maa järele lahkus Kohi-Kaarel temast. Jaan tõmmas kergemalt hinge, kui kaaslase madal, tugew kogu ja lai, kelm nägu ta kõrwalt kadunud oliwad. Jaan oleks wist poole pääd andnud, kui ta kokkujuhtumist Wirgu tüdrukutega oleks wõinud sündmataks teha! Missugune lops! Oh, neid juttusid, neid kahtlustusi, mis külas tema sõprusest waraste ja joodikutega jälle käima pannakse! Jaan oleks hää meelega oma karwu katkunud…
Kodus oodati teda nagu kunagi kirikuteelt, rõõmu ja põnewusega. Lapsed jooksiwad talle läikiwatel silmadel wastu; täna polnud neil nähtawalt asja nurka pugeda, nende südametunnistus oli puhas. Ja kui nadgi wast koolis jälle teiste leiwa-
