— 212 —
oma wõrku mõistnud püüda! Mida oliwad nad talle kõik tõotanud ja kuda kõike, mida Jaan harjunud kurjaks ja keelatuks pidama, nii ilmasüütaks, loomulikuks kujutanud. Jaani wiletsat elukorda tundsiwad nad nii selgesti. Nad näitasiwad talle ära, et tal midagi paranemist loota ei ole, et teda weel selsamal kewadel kibe, armuheitmata nälg ootab, kui ta oma mehe-aru kokku ei wõta ja säält abi ei otsi, kust seda üksnes leida. Ta waidles neile wastu, ta suurustas oma auususega, ta tuletas Jumalat kui abimeest meelde. — Ta mõtles kõige hingega ema ja Anni pääle, et kiusatus tema üle wõimu ei saaks. Aga nagu nägemata wõrk langes tema üle ja tõmmas end ikka koomale. Joodud wiin ja õlu mõjusiwad omalt poolt ka. Joobnud pää tegi ta wastupanemise-jõuu lõdwaks, ta mõistuse segaseks. Ta hakkas neile toll tollilt õigust, toll tollilt järel andma. Ta unustas palwed ja tõotused, unustas mõrsja ja ema mõneks tunniks.
Ta silmad läksiwad alles lahti,
