— 220 —
matta: muidu wõib meile kohus jälle nuuskima tulla… Terwe peitmise-töö jätsiwad nad wõllanäod weel minu teha, ise paniwad mureta minema… Ühe osa peame sauna wiima, mõne asja wast ka maa alla matma“…
Ta kahmas sületäie kraami aiast põhkude seest ja käskis ema sedasama teha. Kui nad need koormad urtsikusse tassinud, tõiwad nad weel teised ja kolmandad. Jaan wahtis iga kord sauna ees, sauna otsas ja taga eemale ringi, kas mingit ohtu ei oleks ähwardamas.
Pimedik läks ikka õhemaks, sula ilma tõttu tõusis aga igalt poolt seda tihedam udu. Mitu kumawat wööti, tulipunasest walkjaskollaseni, palistasiwad idapoolset taewaserwa, ja silmaringi alt lõi tõuswa päikese loit põlema. Üks tulekene wilkus weel kusgilt eemalt; ta kiir oli kahwatu ja peenike nagu siidilõng. Ta tuli wist Wirgult, wallawanema juurest… Ta kustus aga ka praegu ära. Wäljaotsa saun oli taludest ja teisest popsi-urtsikutest
