— 230 —
waagna kohta laua pääl, mille külge nende pilgud kui kinni naelutatud on, mille järele nende ahne käsi ikka ja ikka wälja sirgub… Ja Jaanile tuleb hommikune põrsaste söötmine kogemata meelde. Inimese-laps — loom: nälg sarnastab neid, nende nõudeid, püüdeid, elu-awaldusi.
„Poeg, kas sa siis ise sööma ei tule?“ küsis ema juba kolmat korda.
„Ei. Sööge teie!“
„Siin on ju kõigile küllalt. Tule ometi!“
„Jää nüüd rahule, ma ei tule! Kui koorik leiba üle jääb — eks ma siis saa.“
„Ja liha?“
„Seda ma ei taha.“
„Jälle uus tuju,“ mõtleb ema ja sööb ise kõige parema isuga edasi. —
Nagu oleks sellele nägemise-wäärt wõidu-söömisele rohkem päältwaatajaid waja, astus korraga Wirgu Anni uksest sisse.
Jaan kargas asemelt üles, just kui oleks säng teda wälja sülganud. Piirita ehmatus wenitas ta kahwatanud näo nurgeliseks ja ta silmad
