— 239 —
riide-uhkus, liig söömine ja joomine, ilmalust, lõbuhaigus jne. meie rahwa elukorda õõnestab, meid hukatuse äärele on saatmas, nagu see kõiksugu hirmsatest kuritöödest selguda, mille arw nii kohutawalt kaswada, et wangikojad enam kõiki kurjategijad wastu ei jõudwat wõtta jne. Siis järgnes muidugi tuntud abinõuu meelde-tuletamine, mis Eesti rahwast ta „weriwaenlastest,“ warastest, ainult ja üksnes wõis päästa, mis „Eesti taludesse rahu, õnne ja rikkuse tagasi pidi tooma.“ —
Wäljaotsa Jaan läks oma igatsemises, peidetud warguse-kraamist lahti saada, ikka kärsitumaks. See kord ja mitte enam — oli ta kindlaks otsuseks jäänud. Tal ei olnud enam ööd ega päewa. Ta ei olnud enam inimene. See wõitlus iseenesega, oma paremate tundmustega, oma häbi ja uhkusega, oma karjuwa hingewaluga kippus ta mõistust, ta waimuterwist rikkuma. Ta ei olnud nii tuim, toores ärawindunud nälgija nagu need teised popsid ja maata ning tööta hulgused, kes silmagi ei pilgutanud, kui nad
