— 242 —
See sündis siis ka.
Jaan äratas eide üles, kes nõuuga ja teoga abiks oli. Tasa ja kiirelt nagu rotid oliwad nad tööl. Tuli tehti toas nii pisikeseks kui wõimalik ja õue ei wiidud teda seekord sugugi; käsikaudu kobades toodi laudast wälja, mis sääl peidus oli.
„Kas oma osa juba ära wõtsid?“ küsis Kaarel Jaanilt keset tööd.
„Jah, paaril korral sai liha praadida; ma usun, nisuleib on ka otsas ja wõid wõttis ema ka mõne lusikatäie.“
Kaarel tähendas, et ega see siis kõik olla, mis kraami peitja omale wõiwat nõuda. Wõtku, mis himustab, weel.
Jaan tõrkus wastu. Wiimaks tähendas, nad wõida emale anda, mis just ise soowiwad. Mehed pöörasiwad siis oma pakkumisega eide poole ja see kohmetuke wõttis wastu, mis talle kätte wisati, enamasti liha, käkkid, seepi jne. Jaanile meeldis, et ta riideid ei tahtnud; wist oli eide meelest, hoolimata ta muidusest tuimusest, mõte liig hirmus warastatud
