— 256 —
suudnud ta ennast nii pea oma jalale toetada, ta pidi sängi jääma, aga ta tundis oma südant jälle kindlamalt tuksuwat, tundis werd oma soontes jookswat.
See oli Jaanile õnneks. Ta wõis nüüd jälle wabamalt liikuda, wõis oma käikusid teise elukoha otsimiseks uuesti ette wõtta. Sest aeg, lähenew kewade, sundis teda karedalt taga.
Kuhu minna? Jah, oleks ta üksik inimene, siis seisaks weelgi mõni rada ta ees lahti — ligidal ja kaugemal. Aga wäeti, põdur, täiesti tööwõimetu pesakond selja taga! Peremees kaupleb parem poissmehe sulaseks, kõige wiletsamatest popsikohtadest hoitakse küüntega kinni ja mõnes mõisas, kus Jaan käinud, oliwad teomehe-kohad enne ära wõetud, kui teade tema kõrwu oli ulatanud. Ilma punase krossita linna asuda? Selle perekonnaga? Selle eest hoiatas Jaani ta mõistus. Ühtlasi sai kaugemale asumine seeläbi wõimatuks, et Jaan mõnele siinsele peremehele oma tööjõuu laenude eest pandiks oli pannud. Ta oli neile kinnitanud, et ta siia ümbrusesse elama
