Lehekülg:Külmale maale.djvu/271

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 269 —

raha pääle ütlesiwad nad endid kõige himukamad olewat. Üks neist hirwitas Jaanile kõrwa, et kõrtsi taga juba mõnigi tühi „tengelpung“ puhkawat.

Jaan tõttas warsti rõõmsa meelega koju poole.

Nüüd, kus kõik hädaohud möödas, kus suur saak õnnelikult käes ja warjul, tundis ta otse lapselikku wõidurõõmu. Esimest korda elus oli tal nii palju raha taskus. Küll ei olnud kõik tema oma; ta teadis, et ta kaks wõi kolmgi osa summast ära pidi andma, — aga kas ei seisnud nüüd tee tema ees lahti, kuda suuremaid „noosisid“ omandada, ka ainuüksi ja ise enesele omandada? Kas ta pruukis edespidi teiste hobuseid wähese osa eest müütama minna, teisi teenida, kus ta ise wõis peremees olla ja terwe saagi taskusse pista?… Talle tuliwad ta hilised sonimised suurte summade saamisest meelde. Ta teadis nüüd, mis tal teha oli ja kuda seda teha tuli. Rada ja siht, mida ta otsinud, seisiwad praegu nagu päikese paistel ta