Lehekülg:Külmale maale.djvu/297

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 295 —

Wäljaotsa Jaanil oli kartmiseks asja küllalt, et ka teda wõidaks ülekuulatawate sekka tõmmata. Teda oli ju wiimasel ajal nii mõndagi korda kahtlaste meestega sõbralikult koos nähtud olewat, mille kohta mingi salgamine ei oleks aidanud.

Jaani kartus läks ka warsti täide.

Ühel päewal ilmus kreisi-ülema kohalik noorem abiline kordniku- ja tarwiliste walla-ametnikkudega Wäljaotsa sauna. Ta oli hiljuti ametisse saanud agar mees, kes nooruse ja ameti-wärskuse esimese õhinaga oma ringkonda walitses ja suuremate kuritööde uurimist ise armastas alustada ja juhatada. Tema kaaslaste seas läikis ka Lehtsoo wallawanema punane, lihaw ja lage nägu.

Kai ehmatas kangeks hirmu pärast, kui salk mehi ta madalasse, kitsasse urtsikusse astus. Wirgu Andrest ära tundes ja kõrgema polizei-ametniku hiilgawate nööpidega mundrit nähes, aimas ta kohe tumedalt, mis nõuuga mehed tuliwad. See oli ju kord ennemalt ka sündinud… Jaan seisis toa kõrwal olewas tillukeses kambris.