— 302 —
puhas inimene, minu pääle ei wõi keegi näpuga näidata — —“
„Wõi nii, mu poeg,“ tähendas nüüd Wirgu Andres wahele, kelle suu juba rääkimiseks ammugi liikunud, keda aga auukartus ülema eest tagasi hoidnud. „Wõi nii — sa oled puhas mees, aga pead kõige soemat sõprust tuttawate kelmidega, Kohi-Kaarliga ja Juhan Melbergiga“…
Ta oleks wast weel edasi rääkinud, aga kreisi-ülema abiline waatas talle keelates otsa; mõni wildak sõna asjatundmata suust wõis terwe ülekuulamise mõju ja kordaminekut nõrgendada ning takistada.
„Jaan Wapper,“ pööras ametnik uuesti ülekuulatawa poole, „sinu salgamine ei aita sulle midagi: sind on üleminewa pühapäewa öösel kodust wäljas nähtud; selleks on mul tunnismehed… Mis sa selle pääle kostad?“
„Ma olin kodus!“
„Ja sina, Kai Wapper, — anna tõele auu! Kas su poeg oli kodus?“
„Kõrge kohus, kui mu poeg ütleb, et ta kodus oli, siis oli ta kodus… Jaan ei waleta.“
