— 30 —
Nad oliwad mõlemad „pool-winnas.“ Nurgas, laua pääl, kus nad wahetewahel rüüpamas käisiwad, seisis wähemast kümme tühja wõi pooltühja õllepudelit, naelane wiinaklaas täis ja mitu sigari-otsa siin ja sääl. Üks neist oli lühikene, aga lihaw ja tugew poiss jämeda, töntsi ninaga ja musta pääga; tal oli igaühega tegemist: ühte nokkis ta, teist pilkas ja kolmat tassis jooma, seejuures ühte lugu patrades ja odawat, madalat, harwasti pihta minewat nalja nülgides. Tema seltsimees, lõpmata pikk, kõhn ja kõweras kaelaga lollpää, naeris laiast kõrist iga sõna üle, mis teise suust tuli. Tema ühetooniline, totter naermine kajas terwest kõrtsikärast wõidurikkalt üle. Naljahammast meelitas see ja erutas teda ikka enam taga. Mida rohkem teine hirnus, seda julgemaks ja ropumaks läksiwad jämeda kisakõri naljatused.
Jaan tundis mõlemat purjutajat. Ühte kutsuti ta wimmas kukla pärast Kõwerkaela-Jukuks, teise sõimunimi — need nimed on ju rahwa seas
