Lehekülg:Külmale maale.djvu/329

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 327 —

Tüdruk mõtleb. Ta kulmude wahele ilmub peenike korts, ta silmad wahiwad kartlikult. Ta raputab wiimaks pääd.

„Kas mitte midagi?“ korratakse küsimist. „Kas ei olnud kaebealuse ihu küljes midagi —?“

„Jah!“ hüüab tüdruk korraga; ta terasest pääst sähwis nagu wälgu säde läbi. „Tema käsi oli kinni seotud… Ta ütles, et koer teda laupäewa õhtul hammustanud…“

Weel mõned küsimised risti-põigiti kohtu eestseisja, tema kaaslaste ja prokuröri poolt, ning ülekuulamine on lõpetatud. —

Prokurör hoidis oma kaebtusest Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi kohta täiesti kinni, kelle süüdi ta oma kõnes igapidi selgeks tunnistas, nagu ülekuulamisel ja nüüd kohtu ees kahtlemata ilmsiks saanud. Ta nõudis süüdlastele, nende wisa salgamise pääle waadates ja meelde tuletades, et nad ennemalt juba karistatud, walju nuhtlust. Kolmanda kaebealuse, Jaan Wapperi, hääks antud süüst wabastawat tunnistust püüdis