— 333 —
oma südames aimata, et peiu waikimisele kord lõpp peaks tulema, aga teiselt poolt tunneb ta noore mehe truuwi, mehist südant, ta waprat meelt, ta kõikumata armastust. Ta ei jõua piina, mida need kaksimõtted, see waakumine teadmatause wahel sünnitab, kauemini wälja kannatada, — ta ruttab appi, kõike unustades, mis sellest temale enesele paha wõiks tulla, ainult armastatud mehe ja tema päästmise pääle mõteldes. Üksnes see täidab ta pääd ja hinge, kõik muu on ta meelest sel silmapilgul kõrwaline asi…
„Meil ei ole kõige wähemat põhjust,“ lõpetab kaitsja oma kõnet, „tunnistaja seletuste kohta umbusaldust tunda, niisama wähe, nagu meil põhjust on, kaebealust kauemini süüdlaseks pidada. Tema süütaus seisab meie kõikide silmade ees kui päikese-paistel — ta on liig awalik, kõige uskmatamale täiesti usutaw. Ma palun kõrget kohust, kaebealust Jaan Wapperi kõigest süüst puhtaks ja wabaks mõista. Kahe teise kaebealuse kohta panen ma aga, tõde
