— 32 —
peremehed õhtul enne sängi-pugemist ikka aida ja hobuse-talli lukkusid weel kord proowimas ja õiget und ei tahtnud neil terwel öösel silma tulla. Muudest ametitest, mida Juku ja Kaarel pidasiwad, teati seda, et esimene suwel pilpa-katuseid käis löömas, wahete wahel linnas puu-tööl oli ning et Kohi-Kaarel mõni aeg postipoisiks olnud, siis mõisa teomeheks, ja et ta enese ka osawa müürisepa kiitis olewat, mille kohta aga kellegil kindlamaid tunnistusi ei olnud.
Kohi-Kaarel oli klaasi täie õlut ühe lonksuga ära tühjendanud, siis wäntas ta oma lühikeste, weidi kõwerate koiwade pääl küdewa ahju poole, mille ees kolm praegu tulnud pobulit seisiwad ja endid soendasiwad.
„Teie näljakonnad,“ karjus ta naljatamisel katteks olewa kurjustamisega, „mis te’ tolgendate siin nagu poolwindunud rukkijahu-worstid, kui te’ kõrtsmikult ta tõrwa-wett ei aita ära osta! Näe mul koisid! Wõi kõrtsi täis sülgama ja teiste meeste tubakasuitsu nilpama, mis kallist raha on maksnud! Näe mul ka mehi!
