— 338 —
waid pilkusid, neid tooreid wiha- ja sõimusõnu, neid hästitamisi ja werdamisi! Sina aga pea suu ja mõtle, kes sa oled! Kerjaja ei tohi wastu wiiksatada, tal pole enam inimese õiguseid. Ja missugune kerjaja oled sa weel — kelle süü läbi kerjaja? Poeg istub sul warguse pärast wangis — meie peame sind terwe pesakonnaga toitma! „Warga-ema! warga-ema!“ kisendawad külalapsed tänawal, kui sa oma nägu neile näitad. Muudkui peida ennast, poe nurka, küüruta alandlikult ja palu iga weetilka, palu ja nuta ja palweta!…
Jaani rinnast tungis raske ohkamine, aga neiu kiire käepigistamine julgustas teda jälle. See pidi ju nüüd lõppema! Kas ta ei tulnud terwete käewartega tagasi? Kas ta ei olnud kurjategija nimest prii? Ta wõis wõitlust uuesti algada ja ta tahtis seda ka…
Tahtmata kiirendas ta käiku, nagu kutsuks teda waese põdura ema nutuhääl, laste näljane hulgumine eemalt.
