— 340 —
nud, ilma et isa aru saaks ja keelates wahele astuks. Ta saanud kohtutermini salamahti teada ja hakanud juba waratselt kange rinna-walu üle kaebama. Mis muud, kui linna tohtri juurde! Isa andnud ka selleks luba, ja et tal enesel kohe aega ei olla olnud, andnud ta tütrele poisi küütijaks kaasa. Linnas wõtnud Anni oma wana tädi, lese piimapoepidaja juures korterit ja saatnud poisi hobusega koja tagasi, talle seletades, et ta mõneks päewaks pidada tohtri alla jääma ja isale kirjutawat, mil talle linna järele waja saata. Siin toimetanud ta siis kõik ära, mis tal nõuuks olnud wõetud, — ja waata, kõik läinud hästi!
Ta silmad ja suu naersiwad, kui ta oma wägi-tükki harutas. See rõõm hurjutus hirmu walju isa eest weel ikka wõidurikkalt eemale. Ta ei teadnud praegu weel sedagi, mis isale kosta, kui see küsib, miks ta jala koju tulnud. —
Nad jõudsiwad õhtuks oma walla rajadesse.
