— 34 —
Teie olete mulle ikka weel armsamad, kui mõned muud kalkunid siin, kes uhkuse pärast ähiwad ja oma rahaga hooplewad, mis nad teiste higiga kogunud. Neid naha-nülgijaid on siin mõnigi! Ka näeme mõnda noort kollanokka siin, kes päälegi isa tagant warastatud tenuskitega kära teewad, nagu tahaksiwad ilma lõhki ajada…“
Kõwerkael naeris ja piilus weidi kartlikult leti poole, kus salk wanemaid ja nooremaid mehi — wist jõukamad peremehed wõi seesuguste pojad — klaaside ümber istus wõi seisis. Kohi-Kaarli ässitamist ei pandud ikka weel suuremat tähele; wist ei olnud kellegil päris sooja pääd tüli alustamiseks.
„Tulge, popsid, täna tahan mina teid joota,“ hüüdis tönsnina suurepäraliselt. „Näitame nendele, et meie ka wahel elada mõistame ja et meil wa’ prügi taskus on… Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja!“
Kui kõrtsmik magus-hapu näo tegi ja näidata püüdis, kui ei oleks ta käsku kuulnud, astus Kaarel leti ette, tõmmas wiie-rublase paberi
