— 374 —
Joosep Wahi, leeriwend Jüri Muhk, Juhan Leegi sulane ja tüdruk. Ja ta kõrwus kumises ainult tõlkija hääl, kes kohtulistele, nende seas ka temale, kohtunikkude küsimisi emakeelde ümber pani.
Jaan ärkas oma tuimusest alles siis korraks, kui talle päältkuulajate-ruumist äkitselt walus nool südamesse lendas: ta silmas sääl oma waest ema mõlema lapsega. Kai istus lössis ja küürus, arg ja hirmunud nagu tagakihutatud hirw, kusgil pingi-otsukese pääl ja tema ees seisiwad Mikk ja Mann ja wahtisiwad oma ilmasüüta lapsesilmadega täis ärarääkimata auukartust weripunase kohtulaua, suurte, särawates raamides keisripiltide ja kõnelewate kohtuherrade poole.
Jaan tundis enesel nagu hinge palawalt kurku tõuswat. Ta surus pääle kippuwaid pisaraid kõigest jõuust tagasi. See nähtus sääl jäi talle surmani meelde.
Kui wanaks on emake selle lühikese ajaga jäänud? Tõesti, ta juuksed on kõrwade ümbert hallid — esi-
