— 383 —
kotid, mille pääl nad öösel magawad, kantakse õhtuks sisse ja hommikuks jälle wälja. Walgus tungib kõrgelt lae serwalt, pisikese trellidega akna kaudu ruumi. Ainus asi, mis puuri lagedust waheldab, on kitsas riiul seina küljes, mille pääl wangide söögi-nõuud, plekist kausid ja puust lusikad ning nende leiwapätsid seisawad.
Siin kükitawad nad põrandal, külg külje wastu, üks teise hinge-auru neelates, nagu kitsasse lauta kokku tuubitud lambad.
Auuwäärt seltskond on siin koos. Neil kõigil on pikk porine minewik selja taga. Need kaks toorelt hirwitawat, kähisewa joodikuhäälega lorisewat naesterahwast on kõige madalamat seltsi awalikud tüdrukud, kes kolmandat ja neljandat korda warguse pärast wangis istuwad. See kongus ninaga, weewlikarwa näoga wana nõid, kelle torkawad silmad nagu tulised söed õõguwad, seisab alaealiste tütarlaste kauplemise pärast nuhtluse all. See mehe suurune, karu jõuuga paks tädi, kelle päratuid rusikaid iga
