— 385 —
Wangikoja ülem, muidu wali ja karm seadusetäitja, oli wahel helde ja osawõtlik inimene.
Ühel hilisel hommikul astus ta äkitselt puuri.
Kõik wangid tõusiwad auupaklikult üles ja wõtsiwad ta teretuse ühest suust wastu. Ta silmitses neid ja päris nende soowide ja kaebtuste järele. Ühel oli ühte, teisel teist kurta. Ainult Anna Wadi seisis wait. Tõsise näoga, mille taga aga kelmikas naer waritses, lähenes ülem Annile.
„Tulge minu järele!“
Ta astus eel numbrist wälja, wang pool kartlikult — kahewahel, mis asjast arwata — tema järel. Nad sammusiwad mitmest pikast, pool-pimedast koridorist läbi, kitsast, ilmlõpmata trepist alla ja jõudsiwad wiimaks wangikoja ülema kontorisse, mis tühi oli. Ülem andis ühele wangitalitajale käega ja silmapilgutamisega märku. Mõni minut hiljemini astus wang Jaan Wapper oma saatjaga sisse.
Kui Anni rõõmliku erutusega silmad noore mehe pääle lõi, märkas ta, et wiimase waade sedasama tund-
