— 388 —
kurbtust jagaks! Kui sul naene oleks! Ma oleksin sinu pärast siis hoopis rahulikum. Aga kui sa üksi oled — ma kardan, et sa sured wõi nõdrameelseks lähed.“
„Ma mõtlesin sinu pääle ja ütlesin kohe: Mul on ju pruut! Kui ta mind aga weel tahab ja kui meile luba antakse… Ema wastas täis rõõmu:
„Jah, kui Anni sinu juures oleks! siis tunneks mu süda rahu, siis oleksin ma sinu pärast mureta, olgu su elu nii wilets ja raske kui tahtes?… Mina aga wastasin jälle: Kui ta mind aga weel tahab! Ma olen ju nii hukka läinud inimene, waras, walelik ja petis… Kas sa tahaksid siis warga naeseks saada?“
Jaan jäi wait. Ta pilt wiibis argselt paludes Anni näo pääl, mida kerge purpurikuma hakkas wärwima. Hinge tagasi hoides, ootas ta mõrsja wastust.
„Ma tahan.“
„Sa tahad tõesti?“
„Ja.“
Jaan seisis nagu tänupalwes tema ees. Ta silmitses teda kirjeldamata imestuse ja liigutusega kaua, kaua.
