Lehekülg:Külmale maale.djvu/44

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 42 —

nuwad ja ruigawad walged ilmasüüta põrsakesed, Annikese südame-sõbrad ja mängu-seltsilised.

Mikk, wäikene kõhna ja kurwa näoga poisikene, istub ahju ees nurgas, hoiab musta ute kaelast kinni ja wahib tõsiselt suurde, pool-lagunenud ahju, kus peened pikergused haosöed õhkuwad. Tema jalge ees unistab Muri käppade pääle pandud pääga.

Mannikene on tallega koguni kambris. Ta kõneleb loomaga sosistades, silitab ta pehmet willa ja laseb teda oma kätt lakkuda. Tall määgib kambrist ja utt määgib toast wastu. Põrsad ruigawad põrandal. Nii hästi toas kui ka tillukeses kambris hulguwad kõõrutawad kanad nokitsedes, keda kukk wahete wahel tikutades kutsub, kui ta iwakese arwanud leidma; enamasti petab ta aga iseennast ja oma naisi.

Lammastelt langenud kohwi-iwad, põrsaste mustawad hunnikud, kanade kahekarwalisd plaod katawad konarlist ja künklist sawi-põrandat. Rooja ja loomade keha hais tiinestab paksult ja wängelt õhku, mis uksest ega ak-