Juba esimesed oreli-hääled tõiwad Jaanile pühalikult liigutatud tuju. Tema rinda asus see lapselik haledus iseenese üle, mis raskest haigusest toibunud inimese üle tuleb, kui ta oma kehanõrkust, oma wäetimat olekut tunneb. Ja Jaani meelest oli, kui peaks ta ka teistelt, kes tema lähedal oliwad, kes ta otsa waatasiwad, tasast kaastundmust paluma — nagu wäeti lapsukene kunagi oma haleduses. Ta laskis end wäsinult ühe istme pääle maha ja kuulatas oreli eesmängu ja kuulatas koraali kaeblikku wiisi ja silmad läksiwad tal niiskeks. Ta süda sulas lapselikul, palawal tänutundmusel selle nägemata abimehe wastu, kes tema noort elu närtsimise eest kaitsnud, kes teda selle tumeda kolli küüsist wabastanud, keda ta, kui inimeselaps kunagi, harjunud kartma.
