— 58 —
Mann õõrus silmi, wingutas suud, nooskus paar korda ja hakkas ärdasti nutma.
Emal kohe hale meel.
„Jaan, Sa ei usu wist isegi, mis Sa rääkisid,“ sosistas ta tasakesti ja etteheitlikult poja poole. „Sa tead, et meie lapsed koerad ega laisad ei ole. Mikul on natuke kõwa pää, aga koolmeister ise ütles, et ta hoolega õpib, ja Manniga on ta hoopis rahul.“
Jaan teadis seda ka, ja tal näitas kahju olewat oma karedatest sõnadest.
„Aga midagi on koolis ometi juhtunud,“ ütles ta. „Kuda ma siis õigust kätte saan?“
Sel silmapilgul laulis kukk kambri läwel kolm korda.
Ära-andja lähenes!
Wäljast oli sammusid kuulda, lumi rodises, uks käuksus ja sisse astus kohalik wallakoolmeister.
Ahi oli küll juba süsisel, aga wingu ja leitsaku wõlw toas ikka weel nii paks ja nii madalal, et kooliõpetaja selga küürutas ja istet otsis. Suits oli nii kibe, et külali-
