— 75 —
katta, mitte wiit. Ehk kui kolm last üheks täiskaswanud inimeseks arwata — siis ikka ühte ja mitte kolme! Wirgu peremees jõudis otsusele, et see hästi wõimalik ei ole. Wähemast mitte õigel teel. Küll aga siis, kui kusgilt lisa tuli. Ja kui lisa tuli, siis ainult ülekohtusel teel. Wirgu peremees oma terase mõistusega teadis aga selgesti, et patune inimene wäga wisa on surra tahtma, liiategi näljasurma. Seepärast oli ta kartus wäga arusaadaw, et ehk Jaan kusgilt salamahti „lisa“ hakkaks nõutama. Ja kust siis mujalt kui peremehe aidast, rehest, põllult, aasalt?… Oma inimene — iga urka ja nurgaga, iga ukse ja lukuga tuttaw — päris ime, kui ta seda mitte ei teeks!… Andresel ei läinud küll õnneks sulast warguse päält tabada, nii teraselt ta teda küll silmas pidas, aga oma umbusalduse teadis ta põhjendatud olewat. Ja mitte üksnes Jaani koduse wiletsuse läbi.
Jaan oli ka ilmalaps.
Peremehe kõwast keelust hoolimata, pidas ta teiste ülekäte läinud noorte
