— 79 —
Ikka julgemalt asus wiletsuse-tont sauna-urtsikusse elama ja walitsema. Nagu luupainaja istus ta elanikkude rinna pääl, nende hinge kinni mattes. Igast nurgast sirutas nälg oma pikad, kondised koiwad wälja, ja üksgi palwe ei suudnud teda eemale petetada. Suwi ja sügis läksiwad mööda — pikk tööta talw algas. Ja siis tuli Jaani raske haigus weel pääle kauba! Oi pisaraid, oi õhkamisi ja palweid! Kui saunakese neli seina wõiksiwad rääkida, küll sest saaks walus päätükk! —
Terweks-saamise järel hakkas noor wabadik palju wäljas rändama. Kodus ei olnud ju midagi tegemist. Ja mured muljusiwad teda sääl, kus ta tööta pidi istuma — oma wiletsuse keskel — liig wäga. Ta pidi sääl, tööta istudes, mõtlema, ja iga mõte wõis ainult mure ja piin olla. Juba wara hommikul kobis ta tasahiljukesti magawata laste ja pool-unes oigawa ema juurest wälja külma, wärske õhu kätte ja tuli sagedasti alles hilja õhtul koju. Kus ta käis? Siin ja sääl! Kuhu jalad teda ise
