— 82 —
Weel midagi oli Jaanil, mis teda uhkeks tegi, mis teda ta wiletsuses kinnitas ja toetas. See oli Anni armastus. Kuda ja misläbi ta õieti selle omanikuks saanud — ta ei teadnud seda isegi. Nagu unenäol. Ta imestas selle üle praegugi weel, kui asi talle meelde tuli, ja ta oli tal tihti meeles. Tal oli tundmus, kui oleks ta, magamast ärgates, ühel hommikul kalli waranduse oma põue alt leidnud, teadmata, kes ta sinna pannud. Ta tundis ainult, et ta rikas mees oli, ja see õnnetundmus mattis kõik muud meelemõlgutused kinni, ka kartuse, et warandus niisama äkitselt kaotsi wõiks minna nagu ta ilmunud.
Mis neid mõlemaid teineteisele lähendanud? Taewas teab! Kindel on, et nad seda ise kõige wähemini teadsiwad. Esiotsa mõtles Jaan mõnigi kord selle üle järele, kuda nägus, noor, rikas peretütar enesest nii wähe lugu mõistis pidada, oma wäärtust nii weidi tundis, et ta kehwa, purupalja teenija poisiga wõis sõbrustama hakata, päälegi wanemate tahtmise ja
