— 85 —
siis, kui wanamees magama läinud, mis enamasti waratselt sündis, julges Jaanike naeste ja tüdrukute palwete pääle oma määrdunud raamatukesega wälja pugeda. Äraandjat polnud just karta, sest perenaene oli tasane, hää südamega inimene, kes mehe waljuse ja usuliialduse all isegi kannatas, ning Anni õed, tüdrukud ja poisid kuulatasiwad ise liig isukalt päält, kui et keegi oleks lõbule läinud lõppu tegema…
Jaan mälestas oma armuloost ainult paari asja, mis talle selle alguse kohta wähe kujukamalt märku andsiwad.
Kui Wirgu hää, helde ema kolme aasta eest ära oli surnud, juhtus Jaan päew pärast matuseid Anniga üksikus paigas kokku. Wiimase kurwastus ema surma üle oli enam sügaw kui suur. Ta ei nuutsunud ega walanud nii rohkesti silmawett nagu teised õed, aga kes talle korraks silma waatas, nägi, kuda ta leinas. Ta waatas nii wäsinult Jaani otsa ja ütles:
