Lehekülg:Külmale maale.djvu/89

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 87 —

kul seejuures oli: niisugust alandlikku, paluwat kaebamist polnud ta ühegi inimese silmast enne lugenud. Ta ei wastanud temale midagi, aga sellest tunnist pääle tuli talle kindel otsus, mitte enam Langu Mari, ei ka ühegi muu tüdruku juurde minna. Ja ta pidas oma sala tõotust ja ta nägi, kui tänulik Anni talle selle eest oli, kuda sala õnn ta näost läikis…

Ja kui Anni teda kord hiljemini, pühade ajal, joobnud olekus näinud, tundis poiss järgmisel päewal nii suurt häbi, et ta tema juurde puges ja temalt päris waese patuse näoga oma süüdi andeks palus, just kui seisaks ta oma käskija ja walitseja ees…

Nendest juhtumistest saadik tõmbas end side ikka koomale nende ümber. Nad ei kõnelenud ialgi oma armastusest, nad ei kujutanud enestele mingit tulewikku ette, nad ei kaisutanud ega nokitsenud teineteisega — nad elasiwad tõsist, kibedat lahutuse-elu ilma lootuse ja trööstita. Aga nad tundsiwad endid ühendatud olewat — kindlasti, ilmlahutamata, tulgu