— 96 —
küsimise pääle anti wastuseks: „Teekäijad.“
Waesel mehel pale kelmisi karta. Jaan ei pärinud siis ka edasi, kes teekäijad õieti oleks, waid waatas küsiwalt ema poole, et kas teekäijate sisselaskmine tüli ei teeks ja kas parem ei oleks neile kohe ütelda, et urtsik öömajaliste wastuwõtmiseks liig kitsas on.
„Waata ometi järele, kes nad on ja mis nad tahawad,“ ütles eit.
Jaan läks ust awama ja astus warsti kahe mehega sisse. Lambi waewasel walgusel ei seletanud ema tükk aega, kas külalised tutwad wõi wõõrad. Wiimaks arwas ta ühte tundwat: näitas Kõwerkaela Juku olewat — wähemast tema wimmas kukal ja tema kähisew hääl.
Ka Jaan omalt poolt silmitses hiliseid külalisi, ja kui ta Kõwerkaela ära tundis, läks ta kulm kortsu. Teine mees näis talle rohkem meeldiwat, wõi õigemini, tema imetlemist äratawat, wist selle pärast, et ta teda Juku seltsis nägi olewat.
