— 64 —
Kakskümmeneskolmas peatükk.
Kuda Kilplased Uppakallo isanda endale wõersi paluwad ja mis seal pikemalt juhtus.
Peale seda kui Kilplased ülem-isanda laual kõhud roaga ja pääd õlle ja wiina winguga oliwad täitnud, ka ülewal lühidelt tähendatud juttu kõrwas weel mittu teist kohalisi kenu juttusi saiwad westnud, tuli aeg kätte, koju hakata minema. Enne minekut astus kogukonna pääwanem Uppakallo isanda ette ja rääkis enese ja teiste seltsimeeste nimel nõnda: „Auus isanda papa! täna oleme ühes koos teie laual söönud ja joonud, et watsad kipusiwad rebenema; — aitüma hüwa annete eest. Aga nüüd on meie kohus, teile jõudu mööda lahket wastawõtmist ja heldust kätte tasuda, sellepärast palume teid, täna õhtu meile wõersiks tulla. Seal tahame meie weel üheskoos pidusi maitseda ja märga sööma peale wõtta, kunni südamed ilutsema lähewad.“ Uppakallo isand lubas tulla, lootes seal pikemat naljakat ajawiitust Kilplastest tundma saada; siiski palus ta mehi, seda mitte pahaks panna, kui ta nende kannust ja pudelist märga ei wõtaks. „Ei sest ole süüd,“ — kostis kogukonna pääwanem — „mida wähem teie kulutate, seda enam jääb meile järele. Meie tahame selle eest hoolt kanda, et midagi kallist asja raisku ei läha.“ — Saiwad Kilplased lõuna sööma peale natuke leiba luusse lasknud, siis palusiwad nemad ülem-isandat, soola põldu waatama ja rääkisiwad seal juures mõned teised kawalad tööd, mis nemad tulewal aastal tahtsiwad korrale seada; nõnda lubasiwad mõningad jahu ja tangu külwata, et hiljemine weskil käimist ja mati-maksu möldrile tarwis ei oleks. Teised kiitsiwad jälle, et wäga mõnus oleks, talwel põldu üleskünda ja rohkest lund sõnniku kombel maa sisse pöörata, siis ei oleks põllul põua kartust; maapealne lumi sulab kewade ära ja ei saada kellegile kasu, aga kui lumi suwel aega mööda maa sees sulab, siis seisab muld niiske. Pikemalt rääkisiwad Kilplased ülem-isandale, mis tarkust neile nõuukoja ehitamise ajal üks palk oli õppetanud, ja kuda nemad
